Ööbisime päris hea hotellis ning hommikusöögilauas pidi end vägisi tagasi hoidma, et enne sõitu üle ei sööks. Kunagi samas hotellis olen selle vea täitsa teinud. Päeva alguses oli korralik vihm ja tuul, sõidu toimumine seati vahepeal isegi küsimärgi alla. Lõunaks jäi suurem vihm järele, kuid hood käisid endiselt üle ja treenerite koosolekul võeti vastu ühine otsus, et sõit toimub. Mul polnud selle vastu midagi, kuid osad prantslased krimpsutasid ninasid. Võtsin omale eesmärgiks sõidu alguses end jooksikute hulka sebida, proovisin mõned korrad, kuid tulutult. Edasi tuli juba väga ekstreemne küljetuulelõik, kus mehed panid tuule pärast teeltki välja, ise olin pundis suht kehval possal sel hetkel ning pidin paljudest meestest mööduma, kes vahesid sisse hakkasid laskma, õnneks oli mul veel seltsilisi ja saime karusselli teha omavahel. Kui u 40km oli sõidetud, läks punt kaheks ma jäin 2. gruppi koos veel nelja tiimikaaslasega k.a. tiimiliider Samuel. Hakkasime oma tiimiga siis kõvasti tööle, et pundid taas kokku tuua. Järgnesid julmalt rasked 30km, kus sai korralikult silmamunade peal antud. Pärast seda saimegi peapundi kätte, kuid kohe keeras uuesti ülesmäge lagedale küljetuulelõigule, kus ma laksust jäin, sest olin end täiesti rihmaks sõitnud. Ootasin siis tagant järgmise pundi ära ja jätkasin nendega. 110. kilomeetril algasid lõpuringid 6x8km. Juba esimene ring pidin oma grupist maha jääma, sest muidu oleksin krambid saanud tõusul. Jätkasin veel 12km üksinda ja boksis ma olingi, 28km jäi seekord sõitmata. Pettunud olin natuke ikka, kuid tiimikaaslased ja taustajõud jäid minu panusega väga rahule, sest liider sai gruppi järele aidatud. Samamoodi edasi toimides ei tohiks tiimi esimene suurem võit kaugel olla, seekord jäi meil hea tulemus tulemata, kuid küll see ka varsti tuleb.
https://www.strava.com/activities/889634341/overview
Pärast sõitu reisisime otsejoones koju tagasi oma bussiga, kus meeli lahutasid Araabia raadio Beur FM rütmid ning ärateenitud õunakook meeskonna poolt.
Esmaspäev, 6. märts
Hommikul tegin pukil tunnikese taastavat trenni, et mürgid jalast välja saada. Lõunal juba lendas Clement oma autoga hoovi ning sõitsime u 50min kaugusele Amilly linna, kus finišeerus Paris-Nice'i 2. etapp. Tegu täpselt sama velotuuriga, mille raames korraldatud kriteeriumi ma eelmine aasta Nice'is ära võitsin. :) Enne lõplikult üle finišijoone tulekut, läbisid ratturid sama linna veel korra, et minna viimasele 30km pikkusele ringile. Käisime seda ise ka ühe kurvi peal vaatamas, kui karavan möödunud oli, siis algas pealtvaatajate võidujooks lõpusirgele. Mõni tegelane läks selles osas natuke liiale ka, aga see ajas ainult muigama. Me seisime u50m enne finišijoont. Samal ajal, kui me seal sõitjaid ootasime, nägin Bora-Hansgrohe massööri Martin Puuseppa. Loomulikult hõikasin teda ja rääkisin paar sõna juttugi, maailm on ikka väike. Kui peagrupp oli ära finišeerunud, läksime Luisiga kohe meeskondade alale, kus õnnestus ka külmast kõngenud Tanel Kangertit näha. Ta rääkis, et meeletult rasked olud olid ja kahtles poole etapi peal, kas üldse lõpunigi saab. Õues oli 4 kraadi, külm tuul ja vihma ka sadas. Igatahes sain nii mõnegi oma iidoli ära nähtud ja hea emotsiooniga koju minna.
Teisipäev, 7. märts
Täna oli üle tüki aja õues päikest ka näha ning see tegi minu 4-tunnise trenni ainult nauditavamaks. See nädal plaaningi teha selliseid pikemaid nö matkasid, sest nädalavahetusel võistlust pole ning ei pea värske olema. Järgmine võistlus on 18. märtsil. Tavaliselt on minu puhul sellised mahutsüklid alati kasuks tulnud ja loodetavasti on seekord samuti pärast käesolevat nädalat minek vähe etem.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar