Paris-Mantes (UCI 1.2)

Pühapäev, 30. aprill

Hommikul kell 4.45 äratus ja otsejoones hommikusööki sööma. Õnneks väga raske ei olnudki üles saada, aga putru keetsin küll tiimikaaslaste sõnul nagu zombie. 5.30 kogunesime baasi, kui koorem peale laetud, panime stardilinna poole tuld, mis oli umbes tunnise autosõidu kaugusel. Päris harjumatu oli ikka nii varakult õues võistluseelseid toimetusi teha, sest keha oli ikka kenas šokis ning õues oli päris jahe. 8.00 anti start. Piduliku stardi ajal olin rahulikult pundi keskel, aga kui ametlik start anti, sain suht kähku pundi esimese 20-30 mehe hulka. Sõitsin sellel positsioonil umbes esimesed 40km ja sain ilusti hakkama, aga siis vajusin korraks pundi keskele ning sealt oli juba väga raske ette tagasi saada, kohe pärast seda algas ka esimene tõus, kus natuke vajusin veel taha poole. Pärast tõusu oli täielik lagendik ning hoogu alla ei lastud, 200 meest olid kõik ühe kaupa rivis ja nii umbes järgnevad 20km, väga raske oli sellist kiirust taluda ning olin korralikult piirajas. U 65. kilomeetril keeras tee uuesti loodist välja ja ma enam pundiga kaasa minna ei suutnud, jälitasin veel u10km, kuid tulutult. Pärast seda tiksusin rahulikult väikse grupiga otsemat teed finišipaika. Kokku tuli ikkagi korralik pärv 130km. Oma sõidus olen pettunud, aga samas polnud selles minu jaoks midagi üllatavat. Pärast kerget tõve ongi raske uuesti liikuma saada. Vähemalt on trennides tunne aina paremaks läinud ja koormust kannatan ilusti ehk saab võistlusvormi ka lähiajal uuesti tagasi. Homme juba GP Saint-Maximin ning võib-olla sõidan teisipäeval Aubervilliers'i öökriteeriumi ka, kuid võtan esialgu päeva korraga.


https://www.strava.com/activities/965012967

Circuit du Mene

Pühapäev, 16. aprill

Reis Prantsusmaa Bretagne piirkonda. Sõitsime otse esmaspäevase võistluse stardipaika, kus katsetasime eraldistardirattaid ning tutvusime rajaga. Tegime 6-kilomeetrise eraldistardi raja 2x läbi ja suundusime ratastega majutuse poole. Kokku 1.5h trenni. Tunne oli väga värske, isegi liialt, mis oli tingitud eelneva nädala kolmest puhkepäevast. Kuna vahepeal sai trenniga endale natuke liiga tehtud, siis tuli mõneks päevaks käik välja lasta. Tundub, et väsimus on nüüd küll seljatatud, kuid päris ideaalne kõik ikkagi pole, sest olen tiimikaaslaste käest kerge viiruse külge noppinud nohu ja valusa kurgu kujul. Õhtul sai end korraldaja poolt pakutud pastast korralikult täis laetud ning järgnevaks raskeks päevaks jalad seinal taastuda.

Esmaspäev, 17. aprill - Circuit du Mene (alla 23-aastaste võidusõit)

Hommikul 6.10 äratus, rattariided kohe selga, asjad kokku, kerge hommikusöök ning majutusest tuld. 8.10 alustasin eesolevaks 6-kilomeetriseks eraldistardiks soojendust, tiim oli igale sõitjale vastavalt stardiajale ka soojendusplaani teinud, mis jättis mulle väga professionaalse mulje. Soojendus oli suhteliselt ebamugav, aga sain lõõrid ilusti lahti. 8.38 ajasin endale kombe selga, kiivri pähe ning panin stardi poole ajama. 8.58 oli minu lähe, Suutsin terve sõidu enda arvates päris ühtlaselt liikuda ning lõpumeetritel sellist tunnet küll polnud, et midagi sisse oleks jäänud. Üldiselt sellist tugevat tunnet ikkagi ei olnud, aga pärast puhkust tavaliselt ongi nii. Kohaks 70. 131st osalejast. Kui aus olla, siis kartsin isegi hullemat oma kerge tõve pärast. Pärast finišit anti saateautost termovest ja Coca-Cola, mille järel suundusin rattaga tagasi stardipaika. Saateauto kiirustas sinna juba järgmise tiimikaaslase lähet ootama. Sõitsin lisaks veel pukil 5min, et mürgid jalast välja saada ning tegin kõik taastumiseks vajalikud protsessid. Kell 11 sõime lõunat ja suundusime seejärel teise etapi starti, mis anti 14.15. Kohe alguses oli korralik küljetuul ning tagasi ei hoitud. Juba esimesel tõusul oli ette tekkinud väike jooksikute grupp, millele proovisin paari kaaslasega järele jõuda, aga polnud sellist purakat, et nende kaaslastega ära kesta ning vajusin kohe punti tagasi. Õnneks meist sai Fabio ette gruppi sisse ja sõitu kontrollima me ei pidanud. Sõidu kulgedes läks minul tunne aina paremaks, aitasin meeskonnakaaslastel rünnakuid kontrollida. Ühe äramineku oleks pidanud siiski tegemata jätma, sest kohe pärast seda algas pikk tõus, millel tehti tempot ja ma vajusin läbi pundi, kuna olin punases. Tõusule järgnes veel lage küljetuule lõik, kus jäeti vahed sisse ja olingi korraks juba maha jäänud, õnneks saime ikkagi ette järele tagasi. 25km enne lõppu oli päeva raskeim tõus, kus läks punt täiesti juppideks ning ise jäin kuskile keskele punti, millega me ühtlaselt lõpuni sõitsime. Kohaks 67., õhtusel etapil sain ma alles aru, kui vajalik see puhkus mulle tegelikult oli, sest hea tunne oli tagasi ning kannatas ka väsinud jalaga ilusti pingutada. Profiili poolest polnud samuti minu maiuspala ning ootan juba järgmiseid sõite, kus end tõestada.

Hommikune eraldistart: 6km

https://www.strava.com/activities/947206845

Õhtune grupisõit: 136km + pidulik osa 6km

https://www.strava.com/activities/947206953

Tour du Charollais ja Dijon-Auxonne-Dijon

Sain lõpuks end kokku võetud, et kurnavast nädalavahetusest väike ülevaade anda.

Laupäev, 8. aprill - Tour du Charollais (Elite Nationale)

Minu ülesandeks oli terve päev peagrupis võimalikult ökonoomselt istuda, korralikult süüa ja juua, sest profiil sobis pigem väiksema lihasega poistele ning samuti ka energia säästmiseks pühapäevaseks siledaks sõiduks. Sõit algas kohe väga aktiivselt ja lookles pidevalt üles-alla. Ise suutsin sellega ilusti toime tulla. Igal tõusul lasin end läbi pundi vajuda, laskumistel aga võitlesin uuesti pundi ette. 80km sedasi sõita polnud probleem, aga siis hakkasid juba põntsud liigselt jalgadele, jäin maha. Tiksusin rahulikult 20km veel lõpuringidele ja keerasin boksi. Oleksin võinud vabalt veel ka edasi sõita, kuid järgmist päeva silmas pidades otsustasin nii, tiimil polnud selle vastu samuti midagi. Sõitmata jäi 50km.

https://www.strava.com/activities/935549433

Pühapäev, 9. aprill - Dijon-Auxonne-Dijon (Elite Nationale)

Õues oli korralik suvekuumus nagu eilegi. Sõidueelsel koosolekul pandi minu õlule esimest korda liidriroll, kuna olin eelnevatel sõitudel näidanud, et võin häid finišeid teha küll. Profiili poolest oli Prantsuse mõistes täiesti sile sõit, kuid Eesti mõistes ikkagi üles-alla pidevalt. Tundsin end sõidu alguses väga tugevalt ja enesekindlalt, positsiooni hoidmisega polnud samuti suurt probleemi. 90.-100. km vahele jäi ka üks 3-4km pikkune tõus, kus ma veidi pundist maha jäin, kuid stressama ma seal ei hakanud, sest tundsin tugevalt ja sain suhteliselt kiiresti gruppi tagasi. Pärast seda tõi tiimikaaslane mulle veel saateautost juua. Lõpuni oli jäänud umbes 30-40km, kui mul äkitsi hakkas kole raske isegi sileda lõikudel. Rääkisin tiimikaaslastega juba pundi ette minemisest, paari km möödudes jäin labaselt maha mitte just väga järsu tõusu peal. Ilmselgelt olin jäänud toiduga võlga, sest jäin põhimõtteliselt seisma ning edasi üldse ei liikunud. Sõin 5 minutiga taskud tühjaks ja elu hakkas vaikselt sisse tulema. Ootasin tagant veel mõned kaaslased ka järele, kellega koos finišisse sõita. Kurb, et nii läks, oli ju ikkagi väga hea võimalus end tiimile tõestada ja hea tulemus kirja saada. Tuleb olla tähelepanelikum sellistes kuumades oludes, sest keha vajab palju rohkem kütust.

https://www.strava.com/activities/935549319

Distants: 154km + 5km pidulik start
Max pulss: 191 (sellist pulssi pole veebruarist saadik näinud, vorm peaks olema hea, küll tulemused ka lähiajal tulevad)

Prix de Bologne (kõik kategooriad)

115km (11 x 10.5km)

Kohe stardist pandi gaas põhja. Käis pidev ründamine-passimine. Ise tundsin end hästi ja istusin kõikidele ohtlikele litritele saba peale. Ühel hetkel oli mind just kinni püütud grupi poolt ja uued mehed ründasid, nendele ma järele ei jõudnud minna, aga vähemalt tiimikaaslane sai sinna kaasa. Läks u 10-15km ning saime peagrupist umbes kuue-seitsme kaaslasega minema, püüdsime liidergruppi kuskil 30-40km, aga kätte me nad saime. Selleks ajaks olid sealt juba 2 meest eelnevalt putku pannud ning kassi-hiire mäng algas uuesti. Suuresti dikteerisid sõitu 2 tiimi, kellel ühest oli 3 meest meie grupis ning teisel 4. Ma päris täpselt ei teadnud ka, kes nende liidrid on ja ilmselgelt järgnesin liiga paljudele rünnakutele, tiimikaaslane suutis ka paar korda aidata, aga ta oli juba suht kastis ning pidin ikkagi asja suuresti enda peale võtma. Ühel hetkel saigi väike seltskond eest ära, tiimikaaslane läks ka, aga ta jäi sealt maha. Proovisin veel ise samuti rünnakuga järgneda, kuid ei lastud, st. püüti mind kinni ja lasti jalg sirgu. Pärast seda vedasime koos meeskonnakaaslasega gruppi hooga, kuid vahe ei vähenenud ja ütlesin, et aitab, ootame finišit, eest kätte nagunii ei saa enam. Sättisingi end siis oma pundi viimasele positsioonile kuni viimase kilomeetrini, kus hakkasin tasapisi ettepoole liikuma ning u200-250m enne lõppu olin väga heal positsioonil ja alustasin spurdiga. Grupifiniši võitsin ära, aga ees oli veel 9 meest ehk siis tasuks 10. koht. Võib rahule jääda küll, sest see hooaeg esikümnesse asja pole veel olnud ning võidule kaasarääkimine polnud kaugel.

Tulemused: http://www.directvelo.com/actualite/57116/prix-de-bologne-classement

Garmini fail: https://www.strava.com/activities/925608997