Esmaspäev, 12. juuni 2017

Kuu aega Eestimaal

Viimasest sissekandest on nüüd tükk aega möödas. Pärast Mai keskel toimunud Tour du Loiret'd olin lihtsalt nii füüsiliselt kui ka vaimselt väga väsinud. 30. mail hakkasime Prantsusmaalt koos Gert Kivistikuga Eesti poole reisima ning 1. juuni öösel olimegi Eestis. Pärast seda olen kaasa teinud neli kohalikku võidusõitu. 3.-4. juuni olid vastavalt Viljandi kriteerium ja Mulgi rattaralli, mõlemal sõidul lõpetasin 4. kohaga ehk puumedaliga.



Laupäev, 10. juuni - Vändra rattaralli 70km

Saime juba sõidu esimesel kilomeetril minu initsiatiivil väikese grupiga eest ära ning ilmselt andsin seal liiga suure panuse, sest kohe kui meid kinni püüti peagrupi poolt, läkski otsustav minek ära. Tükk aega olime jooksikutel väga lähedal, kuid peagrupis polnud enam piisavalt sõidumehi, kellega ette järele sõita. Sellega oligi poodium läinud. Hiljem tegin sõidu enda jaoks lihtsalt aktiivseks ja ründasin pidevalt, aga ikka üldse ei tahetud eest ära lasta. Lõpus proovisin veel 2km enne finišit soolorünnakut, saingi täitsa lubava vahe ka sisse, kuid umbes 800m enne lõppu jõudis grupp järele ning seejärel lasin juba jala sirgu ja veeresin üle lõpujoone.

Pühapäev, 11. juuni - Pärnu rattaralli 95km

Start teater Endla eest, paar kilomeetrit pidulikku starti Paide poole ning läkski sõjaks. Sõidu algfaasis said eest 3 või 4 meest ja pärast seda käis pundis oma 40km korralik üksteise otsa ründamine, kuid eest ei lastud kedagi. Jooksikud püsisid ka kogu aeg sama vahega ees. Lõpuks keeras tee vastutuulele ja saime lätlasega kahekesi pundil eest ning asusime eesolevaid mehi jälitama, natukese aja pärast ootasime tagant Vahtra ja Tarassovi järele, kellega koos oli juba lihtsam esimesi püüda. Siis juba saime päris kähku ette järele, samal ajal jõudis tagant ka veel kolm meest meile järele ning oligi korralik grupp meid ees, kus koostöö hakkas ka kohe ilusti sujuma. Sõitsime niimoodi üksmeelel viimasele viiele kilomeetrile, siis läks juba passimiseks. Esimesed rünnakud istusin sabal ja siis proovisin juba ise ka paar korda rünnata, kuid tulutult. Viimasel kilomeetril avastasin end grupi viimaselt positsioonilt, millega sain ainult rahul olla, sest nägin sealt kõik teiste lükkeid. Umbes 500m enne lõppu nägin enda eest ründamas Valvast, kellele kohe ka järgnesin. Natuke aega pidin teda püüdma ka, aga enne lõppu sain veel natuke tuulevarju ka ära kasutada ning viimasel 200 meetril tulin tal tuulest välja ja saingi käed taeva poole visata koos võidukarjega.