Esmaspäev, 30. jaanuar 2017

Tiimitrenn ehk koomapalat

Laupäev, 28. jaanuar

Nonii, tundub, et miinuskraadid on järgmise talveni minevik siin Pariisi kandis. Hommikul oli kohe kõvasti etem trenni minna, aga natuke sai neid riideid liiga palju ikkagi selga, sest nii suurt temperatuurimuutust üle öö poleks osanud oodata.

Pildilt siis näha, et trenni lõpuks oli juba 9 kraadi. Tavaliselt oleme sellisel ajal alles trenni läinud, kuna hommikuti on -10 juures olnud temperatuur ning päeval pole plussi läinudki. Kokku tuli 2h rahulikku trenni.

Lõunal käisin jalgsi veidi ümbruskonda avastamas. Mõnes pargis on isegi suhteliselt kodune tunne, kuna siin on loodus Eestiga kõvasti sarnasem kui palmidega Lõuna-Prantsusmaal. Lisaks mõlgutasin oma jalutuskäigul mõtteid selle üle, kui palju siin riigis inimesed tänavad üksteist iga väiksemagi asja üle. Mõttekäik sai alguse sellest, kui olin just ühele lapsevankriga emale kõnniteel teed andnud. Mu meelest väga äge komme, et hästi palju aitäh öeldakse ning eks on endalegi see komme külge jäänud. Loo moraal: Kui te aitäh ei oska öelda, siis Prantsusmaale kolides saaksite selle kindlasti selgeks. :)
Nagu üks Eesti park

Endine kirik 13. sajandist
Pühapäev 29. jaanuar

Äratus 6.30, kiirelt "jõumeeste" puder ja kohv sisse, riidesse ning tuld. Nimelt oli eile siis taaskord tiimitreening ja kogunesime 15km kaugusel elamisest nagu ikka. Ainult, et seekord algas see 8.15, st, et me Luisiga pidime juba 7.40 kodust välja sõitma ning õues polnud veel valgekski läinud. Mul polegi varasemast meeles juhtu, kus oleksin nii varakult rattaga sõitma läinud. Õnneks päästis meid see, et kogunemispaika sõitmine oleks kõik nagu ühes linnas sõitmine ning igal pool oli tänavavalgustus. Prantsusmaal on väga palju linnasid üksteise otsas nii, et tunduks nagu üks linn, kuid tegelikkuses võid sõita läbi 3-4 külakese sellel teekonnal ise arugi saamata.
Hommikul pimedust trotsides


Trennist ka siis veidi... Prantslaste kombel pandi kohe alguses hooga minema. Sõitsime kuskil tund aega ja tegime 10km eraldistarti. Seekord oli juba kõvasti parem tunne seda eraldistarti tehes, pulss tõusis ilusti ning võib öelda, et olen nüüdseks Hispaania laagrist ilusti välja puhanud. Pärast sõitsime valdavas osas rahulikult, aga kuna meeskonna omanik oli trenni tulnud maanteerattaga, millel on elektrimootor, siis tema natuke kiusas ka meid tõusudel. Tal polnud selle mootoriga mingi probleem terve punt ühte pikka rivvi ägisema panna. Trenni lõpus tegime traditsioonilise finišiheitluse ka linnasildi juures, hea harjutus tulevaste võistluste jaoks. Meie ühisveeremise keskel tuli minuga rääkima ka üks meeskonnakaaslane, selgus, et ta on kunagi olnud samas amatöörmeeskonnas(Saint-Amand) Kalle Kriidi, Rein Taaramäe ja Tanel Kangertiga. Maailm on ikka väike. Kui ma lõunal koju jõudsin, olin ma nii läbi omadega, et pidin korralikult end koguma lõunasöögi valmistamise jaoks. Kui see tehtud/söödud, siis panin otsejoones oma tuppa magama ning ülejäänud päeva jooksul peale prantsuse keele õppimise suurt praktilist ei teinudki midagi. Ei ole lihtsad need prantslaste trennid...

Täna õhtul on meil meeskonna presentatsioon ning loodetavasti saan juba homme mõned pildid siia blogisse üles panna sellest. Kõike head!
Greg

Reede, 27. jaanuar 2017

Kuidas möödub üks tavaline puhkepäev...

Neljapäev, 26. jaanuar

Läksime Luisiga kohe pärast hommikusööki u kilomeetri kaugusele turule puuviljajahile. Turg lüüakse meie linnas püsti nelja- ning pühapäeviti. Olles kohale jõudnud, ei pidanud üldsegi pettuma, sest puuviljad olid pea 2x odavamad kui kohalikes supermarketites. Järjekordades ootamisele kulus ilmselt enamik ajast, sest prantslastel on kombeks teenindajatega pikemalt muliseda. See komme teeks kindlasti suurema osa eestlastest pahaseks. Turult ratastega tagasi sõites hakkas korralikult jahe, sest õues olid taaskord miinuskraadid. Mehhiklast oli selles olukorras päris naljakas vaadata, kuna ta kodumaal sellist krõbedat külmaperioodi ei olegi. Pärast turulkäiku ootasin keskpäeva, et saaks trenni veidi soojema ilmaga teha. Käisin üksinda rahulikult tiksumas ning uusi teid avastamas. Enesetunne ratta seljas hakkab juba looma ja tundub, et olen laagrist enam-vähem ära taastunud. Kokku tuli 1h 30min. Ahjaa, lisaks olen siin trennides märganud, et paljud inimesed on meie tiimiga seotud, sest võetakse autoga möödudes hoog maha ning kõrvale jõudes lastakse aken alla ning tervitatakse.



Reede, 27. jaanuar

Tegin täispuhkepäeva ning otsustasin võimalikult palju aeganõudvaid toimetusi ära teha, et trennipäevadel ei peaks siplema. Hommikul sõin ära ja lasin natuke aega leiba luusse. Pärast seda lasin mehhiklasele telefonist trenniks motiveerivaid lugusid, et ta 4h ikka kergelt mööduksid. Oligi käes keskpäev ja läksin kesklinna pagarisse flani(prantslaste hulgas popp kook, mis on põhimõtteliselt ainult munast tehtud) jahile.
Tavaline Prantsuse pagariäri
Pagarist tagasi jõudnud, tegin lõunasöögi, milleks oli riis tuunikalaga ning sellele järgnes päeva tipphetk ehk flanitükk koos ühe mõnusalt kange kohviga. Puhkepäevadel on alati hea endale midagi sellist lubada, sest see on vaimule korralik värskendus.



 Lõunasöök lõpetatud, tegin kohaliku rattapoe poole leegid. Sinna oli asja, sest rattal tuli kaela veidi maha saagida(vajalik protseduur, et laskumistel paremini aerodünaamilises asendis olla). Pildi pealt näeb täpsemini, kust ratast saeti. Sattusin rattapoodi päris heal ajal, kuna poepidaja oli parasjagu uut pukki(rattaergomeetrit) testimas ning suutis 2 minutiga end seal korralikult hingeldama ajada, ise samal ajal telefoni teel juhendeid saamas sama puki kohta.


 Õhtul mõtlesime Luisiga veel ujulasse minna. Lendasime tõukeratastega juba sinna ukse taha ära, kui selgus, et täna on erandkorras ujula kinni. Mis seal ikka, tulime nukralt koju tagasi. Nüüd ongi päev lõppemas, ees on ootamas veel iseseisev prantsuse keele tund Duolingo rakenduses, võib-olla ka mõni seriaal/film ning ongi uus päev.

Niimoodi veetsin mina oma viimased 2 päeva ning aina rohkem ootan juba esimesi võistlusi...
Greg

Kolmapäev, 25. jaanuar 2017

Avalöök

Otsustasin algust teha enda blogiga, et perekonnal, treeneril ja osadel sõpradel oleks parem ülevaade minu tegemistest. Loodan pettumust mitte valmistada ja rangeid parandusi ühelt rangelt eesti keele õpetajalt. Kui pärast postituse lugemist on tekkinud küsimusi/soovitusi, siis võib kommentaariumisse märgi maha jätta.

Reede, 20. jaanuar

Reis Hispaaniast Prantsusmaale sujus probleemideta, kui 40-minutiline hilinemine välja arvata. Pariis-Orly lennujaamast korjas mind peale meeskonna mehaanik Benjamin, kust sõitsime Dammarie-les-Lys linna (u 21 000 elanikku ). "This is not Monaco" (See pole Monaco) oli üks esimesi lauseid, mis Benjamin mulle hoiatavalt ütles. Sellega pidas ta siis silmas, et ilmad pole nii head ja ümbruskond pole ka võrreldav, kuid sellega olin juba arvestanud ning probleemi sest pole. Elamisse jõudnud, sain päris hea üllatuse osaliseks, sest minu päralt on terve 2. korrus, kus on nii dušš kui ka wc. Kõva areng pärast naris veedetud eelmist hooaega.


Laupäev, 21. jaanuar

Järgmise päeva hommikul sain kätte ratta ning sõiduriided(2 paari lühikesi riideid, pikad riided, termotagi, vest, termovest, varrukad, talvemüts, sõidunokats, lühikesed kindad, 2 paari sokke), vabaaja riietest sain polosärgi ja pusa. Võrreldes Monaco klubiga tundub siinne mehaanik kõvasti asjalikum ning tunneb huvi ka, et sõitjatel rattad ikka toimiks. Lisaks on siin klubi baasis ka eraldistardirattad olemas, millega saab igal ajal trenni minna, kui vajadus tekib. Baas ise on maja taga u 50m kaugusel, tuleb lihtsalt läbi Peltraxi firma lao kõndida ning olengi päral.
Sellel aastal sõidan Orbea OrcaM20-PRO'ga

Sama päeva lõunal läksin esimesse trenni koos mehhiklase Luisiga, kes räägib õnneks nii prantsuse kui ka inglise keelt, nii et ideaalne treeningpartner, kellelt ka keelt õppida. Tegin temaga 1h 40 min koos ning tulin koju, ta tegi veel lisaks. Päris harjumatu ning jahe ilm oli õues, ilmselt võtab natuke aega nüüd, et pärast Hispaania laagrit siin ära kohaneda.

Pühapäev, 22. jaanuar

Kell 9 oli tiimitreening, aga millegipärast algas see meie linnast 10km väljas, st et ma pidin alustama 8.40. Aru ma ei saa, miks see trenn nii vara algas, sest õues oli -10 kraadi. Üldiselt oli meie ühisveeremine täiesti mõistliku tempoga prantslaste kohta, kartsin, et kõigil on vaja end tõestada, aga sõideti ühtse grupina ning trenni keskel tehti ka 10km eraldistarti. Kokku tuli meil 3h 40min ja lõpus oli õues 2 kraadi sooja ehk siis korralik temperatuuri muutus võrreldes algusega.

Esmaspäev, 23. jaanuar

Tundsin end kohe hommikul väga väsinuna ning tegin täispuhkepäeva. Lõunal kolis mehhiklane Luis ka majja sisse, ta elab keldrikorrusel. Olemegi nüüd majas kolmekesi ja igal mehel on enda korrus.

Teisipäev, 24. jaanuar

Luisiga kerge treening 1.5h. See nädal ongi plaanis lihtsalt kergeid trenne teha ja järgmise nädala võistlusturneele peale minna pigem ülepuhanuna kui väsinuna. Õhtul õppisin veel prantsuse keelt, mida olen siin viimased 3 päeva teinud ning üritan stabiilselt iga päeva natuke tuupida.

Kolmapäev, 25. jaanuar

Sõitsime Luisiga u40min linnast välja ühele tõusudega ringile, seal sõitsime mõlemad omas tempos mõned ringid ning ma tulin üksinda koju, kokku tuli 2h 50min.

Selliselt on siiani mu päevad möödunud. Andke siis kindlasti teada, millest võiksin rohkem kirjutada/pilte teha jne. Olge mõnusad!