Nonii, tundub, et miinuskraadid on järgmise talveni minevik siin Pariisi kandis. Hommikul oli kohe kõvasti etem trenni minna, aga natuke sai neid riideid liiga palju ikkagi selga, sest nii suurt temperatuurimuutust üle öö poleks osanud oodata.
Pildilt siis näha, et trenni lõpuks oli juba 9 kraadi. Tavaliselt oleme sellisel ajal alles trenni läinud, kuna hommikuti on -10 juures olnud temperatuur ning päeval pole plussi läinudki. Kokku tuli 2h rahulikku trenni.
Lõunal käisin jalgsi veidi ümbruskonda avastamas. Mõnes pargis on isegi suhteliselt kodune tunne, kuna siin on loodus Eestiga kõvasti sarnasem kui palmidega Lõuna-Prantsusmaal. Lisaks mõlgutasin oma jalutuskäigul mõtteid selle üle, kui palju siin riigis inimesed tänavad üksteist iga väiksemagi asja üle. Mõttekäik sai alguse sellest, kui olin just ühele lapsevankriga emale kõnniteel teed andnud. Mu meelest väga äge komme, et hästi palju aitäh öeldakse ning eks on endalegi see komme külge jäänud. Loo moraal: Kui te aitäh ei oska öelda, siis Prantsusmaale kolides saaksite selle kindlasti selgeks. :)
 |
| Nagu üks Eesti park |
 |
| Endine kirik 13. sajandist |
Pühapäev 29. jaanuar
Äratus 6.30, kiirelt "jõumeeste" puder ja kohv sisse, riidesse ning tuld. Nimelt oli eile siis taaskord tiimitreening ja kogunesime 15km kaugusel elamisest nagu ikka. Ainult, et seekord algas see 8.15, st, et me Luisiga pidime juba 7.40 kodust välja sõitma ning õues polnud veel valgekski läinud. Mul polegi varasemast meeles juhtu, kus oleksin nii varakult rattaga sõitma läinud. Õnneks päästis meid see, et kogunemispaika sõitmine oleks kõik nagu ühes linnas sõitmine ning igal pool oli tänavavalgustus. Prantsusmaal on väga palju linnasid üksteise otsas nii, et tunduks nagu üks linn, kuid tegelikkuses võid sõita läbi 3-4 külakese sellel teekonnal ise arugi saamata.
 |
| Hommikul pimedust trotsides |
Trennist ka siis veidi... Prantslaste kombel pandi kohe alguses hooga minema. Sõitsime kuskil tund aega ja tegime 10km eraldistarti. Seekord oli juba kõvasti parem tunne seda eraldistarti tehes, pulss tõusis ilusti ning võib öelda, et olen nüüdseks Hispaania laagrist ilusti välja puhanud. Pärast sõitsime valdavas osas rahulikult, aga kuna meeskonna omanik oli trenni tulnud maanteerattaga, millel on elektrimootor, siis tema natuke kiusas ka meid tõusudel. Tal polnud selle mootoriga mingi probleem terve punt ühte pikka rivvi ägisema panna. Trenni lõpus tegime traditsioonilise finišiheitluse ka linnasildi juures, hea harjutus tulevaste võistluste jaoks. Meie ühisveeremise keskel tuli minuga rääkima ka üks meeskonnakaaslane, selgus, et ta on kunagi olnud samas amatöörmeeskonnas(Saint-Amand) Kalle Kriidi, Rein Taaramäe ja Tanel Kangertiga. Maailm on ikka väike. Kui ma lõunal koju jõudsin, olin ma nii läbi omadega, et pidin korralikult end koguma lõunasöögi valmistamise jaoks. Kui see tehtud/söödud, siis panin otsejoones oma tuppa magama ning ülejäänud päeva jooksul peale prantsuse keele õppimise suurt praktilist ei teinudki midagi. Ei ole lihtsad need prantslaste trennid...
Täna õhtul on meil meeskonna presentatsioon ning loodetavasti saan juba homme mõned pildid siia blogisse üles panna sellest. Kõike head!
Greg
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar